*
Kunst on kaugenenud oma algpõhjustest, on ennast lahti rebinud toitvast hõbeniidist ja deformeerub tänu sellele igamehe mängumaaks. Selgelt on näha erineva hariduse saanud inimeste tükihaaramist kunstipirukast ja kes segasemalt ja sõnaosavamalt räägib, see mõjub, aga mitte ei mõju see, mida näha on. Võib väga põnevalt kirjutada kas või essee ühest väravapostist ja umbes selles laadis, et kes kõik on seda posti puudutanud ja milliseid aegu see puu, kivi, betoon on üle elanud. Postilt langev vari ja möödujate vari postile. Võib peatada inimesi ja küsida, mida nad sellest postist arvavad. Kuidas mõni suurvaim temale toetudes mõtles kõiksuse projektist ja kuidas sügaval mullapõues kohtab post meile nähtamatut kivi, millele on jäädvustunud informatsioon vihmausside poolt. See kõik on algtõuge kirjandusele, mitte kujutav kunst. Samuti on see ruumiliste kujunditega tegelevale inimesele näpuharjutus ja õppetund, kuidas suhtub sammas ruumi, kui suur peab olema kalle, et tekiks pinge keraga ja milline valgus tekitab millise tunde.
See kõik on kahtlemata huvitav ja selle etapi peab õpipoisieas läbi elama ja nimelt vormide, värvide omavahelised suhted ja mõjud. Selles seisnebki kunsti üldharidus ja see mõjutab vaataja tundeelu, kuid samamoodi mõjutab vaatajat ka katkine vihmaveetoru või koerasitt koridoris, millele on peale astutud ja mis on sedaviisi saapatrüki kaudu paljundatud. Mitte eriliste efektide ja üllatuste loomisega ei tegele kunst, vaid kunst on oma sügavuses vaimne lähenemine kõiksusele. Ma ei taha öelda, et mina olen see õige, ei, mul käivad praegu sügavad siseheitlused ja nende sisu on umbes selline – kuidas, kaotamata sidet oma ajaga, siiski teha kunsti ja teostada kunsti põhiülesannet. Mul poleks vaja sellest kirjutada, ma võiksin rahulikult nokitseda oma piltide kallal, aga minu temperament on sotsiaalne ja ma tunnen mingit vajadust kirjutada ja tunnen, et seda on vaja praegu teha. oktoober 1993
*
Minu kunstiajaloo õpetaja Leo Soonpää rääkis ikka, et kuigi armastatakse lisada erinevatele tegevustele liide „kunst“, ei tee see sõna veel nendest tegevustest „kunsti“ – kokakunst, elukunst, kõnekunst jne. Olenemata sellest, et teoreetikud vaidlevad kunsti piiride üle ja leiutada võib meta-meta-metakunsti ning seda ka osavalt põhjendada, on kunst nagu lennuki emalaev, kust need „metad“ välja lendavad ja kütuse lõpukorral jälle laevale maanduvad. Kuna vaimsus on teatud agressiivsetes kunstisuunajates kadunud ja jäänud on sõnad – vaim, hing, tühjus, lõpmatus, igavik, pinge, seos, kaos ja terve rida teisi huvitavaid sõnu, siis nendega kaua ei täida „metade“ paake, sest puudub sõnadevaheline ühendav energia. Midagi ei aita – kui ühiskond loob oma arengu või mahajäämuse käigus mingi olukorra, on kohe ka leida spetsialiste, kes asuvad seda ära kasutama. Nii ka praegu on küllalt kilbile tõstetud konstruktorlik, arhitektuur-disainerlik mõte ja seda millegipärast mitte oma elukutse piirides, vaid kunstis. Kõik oleks kena ja ilus, kui see suund poleks tehtud ainuvalitsevaks ja kui ta moodustaks ühe kunsti osa, nagu ta mingil määral ongi.
Keha, vormi, tehnoloogia esiplaanile tung eriti viimase saja aasta jooksul on mõjutanud pealispindset kultuuri nii, et sellega piirdutaksegi ja lülitatakse välja vaimsus kui kunsti aluspõhi. Tehnoloogia asendab vaimu. Kui me lähtume sellest, et vaimsust kunstis pole vaja, siis on loomulik, et väljendusvahendite muutused on esmatähtsad. Väike näide ajaloost – graafikakunsti tekkepõhjuseks on trükikunsti areng, aga kopeerides vasegravüüris maale, vähenes ka antud maali vaimne väljendusjõud vaatajale – süžee oli sama, aga kunstiline kvaliteet väiksem. Hiljem muutus graafika muidugi omaette kunstiliigiks.
Oma õnneks olen õppinud tarbekunsti ja seepärast mind üllatab dekoratiivkunsti erakordne rohkus ja ülespuhutus praeguses kunstisituatsioonis ja eriti agressiivne hoiak teiste suhtes. Pealegi on paljud seadeldised, objektid ja kompositsioonid juba 20 aastat tagasi läänes läbi mängitud. Võib ju vastu vaielda, et siiski on iga seadeldis omanäoline ja et mis see maastikumaal või vaikelu parem on. Kuid siin ongi suur vahe, mingis traditsioonilises tehnikas või vormisüsteemis töötava kunstniku kogu looming omandab erilise käekirja ja kaugelt on meistreid ära tunda, nende töödesse on läinud osa neist ja seda ma nimetaksingi kunstimüsteeriumiks, seda imelist vaimset sidet looja ja loomingu vahel, seda peaaegu elusa looduse tunnet loomingus.
See peab olemas olema ka peale näituse avamise saginat, kisa-kära ja vaimukusi. See peab mõjuma ka siis, kui töö ei ole ülespuhutuna mingis saalis, vaid satub vanakraamipoodi. Ühesõnaga, see paljuräägitud pildi enda elu.
1998
*
Kunstnik pole interpreet, keda juhib dirigent või kriitiku arvates kuraator. Kunstnik on nagu helilooja ja dirigent ei saa korraga mitut sümfooniat juhatada. Kõik kunstnikud pole võimelised moe järgi oma tõekspidamisi muutma ja Eesti kunsti mitmekesisuse nimel on hea, kui meie kunst on eripalgeline. Ei saa alluda ühelt poolt kuraatori maitsele ja teiselt poolt turunõudlusele – kommertsile. Kõige hullem kombinatsioon on, kui kuraator süüdistab kunstnikku, kes teeb õlimaale ja graafikat, kommertsis. See on ebaloogiline, sest igasugune kunst on müüdav, ka see, mida praegu eliidikunstiks nimetatakse, selle lihtsalt maksab kinni mingi fond või riik. Ausam on, kui tavaline inimene ostab pildi ja maksab selle ise kinni, mitte ei osteta anonüümse „maksumaksja“ raha eest.
Vene ajal puudus kunstikaupmees (diiler) ja see annab ennast tunda, kunstnik peab ise ennast vee peal hoidma ja nii on ta ennast turusituatsioonis elatanud, tehes seda, mida ostetakse, samal ajal oma sisetunde järgi.
1998
*
Teaduse ja kunsti lähenemine ei tähenda kunsti sulamist visuaalsesse teadusesse – graafikud, geomeetria, valemid (arusaamatud) ja näilik kiri. Teadus on kunstile vend ja mitte vaenlane. Nende mõlemate eesmärk on lähenemine tõele, erinevatele energiatele. Kunst on isegi vanem, intuitiivsem ja siiram tee ning vaidlused käivad praegu vormi üle. Siin pakuks huvi uurida tegijate haridusteed ja see seostada nende visuaalse loominguga. Tõde on nagu miraaž kõrbes ja igale põlvkonnale tundub, et nad lähenevad sellele ja et nendel on õigus?!
Inimese elu etapid on nii erinevad ja neid ei saa mehaaniliselt liita, sest mõnel ajahetkel kirjeldavad nad nagu täiesti teist inimest.
2002
*
Labasele emotsioonide lüpsmisele ei saa kultuuri üles ehitada. Tühine, kuid tugev mulje ei püsi kaua, ta vajab lisa, vajab uut. See on nagu sõltuvus narkootikumidest, viinast, hasartmängudest, seksist, võimust, rahast jne. Kultuuri ülesanne on osalt selliste sõltuvustega võidelda ja see saab toimuda ainult läbi kõrgema jõu kaasamise ehk algenergia ligiolekul kultuuris. Kui seda eitatakse, siis kohe midagi ei juhtu, aga tasahilju ühiskond deformeerub ja aastate jooksul märkamatult avastame, et ebamugav on elada. Kultuur vajab loobumist, pingutust, treeningut ja see paljudele ei meeldi ning segatakse ära demokraatia ja anarhia, õigused ja kuriteod, kunst ja lihtne loovus.
22. juuli 2003
*
Vist on kultuuri surm sümboolselt võrreldav määrdunud laudlinaga, kui seltskond on pidulauast lahkunud ja laudlina osutub eriliseks nähtuseks. Plekiline laudlina kui lahkujate hüvastijätukiri, kui sümbol, mida pole vajagi lugeda ega sellest aru saada, sest surnud jagunevad kaheks – mädanev keha ja lahkunud eluenergia. Laudlina kuulubki äraheidetute kilda ja tema tee on pesumajja, kus puhastatuna ta muutub valgeks ja plekid kaovad.
2012*
Olen aru saanud, et pildi teostamisel minu alateadvuse sisemine vajadus moonutab nähtavat vormi just nii, nagu kunstile on vaja, et edasi anda ning teistele „kirjeldada“ mingit sündmust, nähtust, olekut, et see mõjutaks vaatajat nii, nagu polegi sõnadega võimalik edasi anda. Ainult kunstniku loodud pilt on tema õige arusaam nähtavast-kujuteldavast sündmusest. See tundub teisele vaatajale imelik, arusaamatu, aga kunstnikule on see ainus võimalus oma suhet maailmaga jäädvustada. Kuna ilmaruum on erinevatest energiasüsteemidest läbi põimunud, siis on väga kerge eksida mingi nähtuse sõnastamisel. Loodus ja kunst on ühe nähtuse kaks varianti, sest kõik põhineb energiatel ja sellest on esmapilgul küllalt raske aru saada. Kunsti vormid on läbinud kunstniku alateadvuse, teadvuse ja ka mõistuse filtrid ja mõnikord on raske mõista, miks ja milleks see materjali on viidud. Kõik olemasolev koosneb energiatest ja seda peab arvestama, kui kirjutatakse-räägitakse kunstist. Kuna inimeste õpetamine on siiani ebatäiuslik, siis tekivad arusaamatused kunsti visuaalsete vormide osas ja kunstnikud mõningal juhul kalduvad mitte arvestama oma alateadvuse siseheli, vaid tegema oma loomingut teiste poolt loodud välisvormide kopeerimise abil.
Ei tohi täiesti eirata meid ümbritsevaid nähtavaid vorme, vaid peab leidma õige visuaalse suhte välise nähtava ja alateadlikult tunnetatava vahel. juuni 2019 *
Kõik on lõputu energiavõrgustik ja surm on üleminek ühest süsteemist teise, mille kohta inimteadvus ei oma infot, sest ta on oma ulatuselt imeväike. Kahjuks seepärast pole meil õiget tunnet igavikuliste probleemide kohta ja kobame nagu mööda olematut seina – olematu käega.
juuli 2019