Jüri Arraku personaalnäitus HAUS-galeriis,

Kuidas näitus sündis, annab ülevaate järgnev kahekõne:

                ARRAK 21. SAJANDIL. STENOGRAMM. MANUAL.

J – Jüri Arrak

K – Kai Kask

J: „Piia palus, et sa kirjutaksid mingi teksti näituse jaoks.“

K: „Oo...kei. Aga ma ei hakka ju elulugu ümber kirjutama. No et sündisid 1936 teenistuja perekonnas...“

J: „Aga ma sündisin...“

K: „Jaa, ning su isa tundus olema sell, kes igast olukorrast auga välja tuli. Või kavalusega. Ta ebaõnnestus ainult sel korral, kui te Rootsi laevast maha jäite 1944. Esiteks läks teil automootor keema nagu sa oled rääkinud ja järgmiseks pidas Saksa sõjaväepolitsei teid Risti alevikus kinni aga su paps oli saksa mundris. Ta oleks pidanud riided varem vahetama. Eesti võitis sellest kunstniku ja mina vestluskaaslase. Seal Rootsis olnuksid sa mingi suvaline botaanik. Tead, vahel ma mõtlen tõesti, et sa peaksid oma eluloo laskma videos jäädvustada, sest pikki tekste ei suutvat inimesed enam tehnoloogiaajastul lugeda.“

J: „Tõnu Aru on ikka filminud...“

K: „Seda võiks teha juba noorem põlvkond. Kaasaegne. „Deanabanana featuring Jüri Arrak“ näiteks. Issand, sa saaksid kuulsaks lõpuks.“

J: „Banana mis?“

K: „No vot. Ise sa mulle ütled, et inimene peab eluga kursis olema viimse hingetõmbeni. Mina olen pigem see, keda mitte miski ei huvita, aga noh, see on mul kaasasündinud, ma ei ütleks, et puue, aga saatusest tingitud. Aga tead mis, vaataks nüüd need joonistused välja, proovime Haus-galeriisse panna sellised, mida ei ole olnud siin Tallinnas Linnagaleriis ega ka Pärnu Uue Kunsti muuseumis. Pärnus oli muide näituse pealkiri „Surematu“, mäletad?“

J: „Ei mäleta... Piia küsis ka, et mis näituse pealkirjaks võiks panna.“

K: „Hmm. No mingi „Jüri Arraku Universum“... sa vähemaga vaevalt lepid.“

J: „Paneme lihtsalt „Maalid ja joonistused.““

K: „Kas pole igav. Mõtleme. Sa tahad panna sinna UUEMAD tööd, eks. Ja meil on praegu, mis, 21. sajand? See on juba viimased 20 aastat. Paneme „21-se sajandi Arrak“ või „Arrak 21-sel sajandil“. Aga graafikat seekord ei eksponeeri, jah. Või tahaksid panna need kaks viimast tööd, ei aga see teine on ju alles trükkimata.“

J: „Ei pane jah. Kuid ma lubasin teha ühe joonistuse Tallinna pommitamise teemal, kuna avamine on täpselt 9. märtsil.“

K: „Ooo. Kuidas sa teed?“

J: „Mul on üks suur raam ateljees. Seal on papp juba küljes ja klaas olemas, ma teen sinna, joonistan purunenud majad. Ja üles lennuki ja pommid.“

K: „Pommid ka? Aga millised need pommid olid? Kuule, sa ei tee päriselt nagu lennukit...“

J: „ ...“

                                                    * * *

K: „Sa peaksid vist mõne maali kohta midagi tõsist ka arvama, näiteks „Keelega köiel“, see on pmst kõige suurem maal, mis sa välja paned.“

J:  „Elus edasijõudmise üks meetod on ju kasutada osavalt keelt ehk sõnu,  olla „libekeelne“, edasi liikuda mööda teed ehk köit mis on peenike ja peab olema hoolikas, et ei libastu, oskuslikult jalul püsima ja liikuma eesmärgi poole, kahjuks ka vahendeid valimata. Õiged sõnad aitavad hoida tasakaalu, oleneb ainult, mille jaoks õiged, kas südametunnistuse või olukorra. “

K: „See minu portree „Pärast lahingut“, seda vist ikka ei pane. Liigne eputamine äkki. Samas, see sobiks sinna kummuti kohale... ja pagunid! Sellist asja iga päev ei näe. Aga reaalselt, ma nagu ei taha ennast tähtsaks teha aga... see on ikkagi sinu töö, missiis et nii õudne. Näost sinine.“

J: „Mis sa räägid nüüd.“

K: „Hea küll, roheline. Ja see pole nii, et sina oled geenjus ja kõik peavad alt üles vaatama. Sa oled ka tavaline inimene.“

J: „Muidugi olen.“

K: „Jah. Jätad sokid vedelema... Et siis väikeseid maale ei pane? Kuule, sa ei saa jätta neid näitamata sellepärast, et kardad, et kindlasti varastatakse ära. Vähemalt kolm võiks ikka panna ja need ei ole nii väikesed. Paneme kuhugi nähtavale kohale. See on ju Haus-galerii lõppude lõpuks, seal käivad korralikud inimesed. Vaatame edasi. „Läheb suplema“ – paned, eks? See oli küll väljas Uue kunsti muuseumis kevadel, aga mis siis. Ja „Kumerused“, samuti naiste teema. Ja et sa ei unusta neid kliśeedega pilte, neid oli neli-viis kokku. Kaks suuremat esitasid eelmisel aastal kevadnäitusele, mille peale küsiti, et kas sa irvitad. Kehv foto oli lihtsalt, ühtlaselt pruun. Ma ei saa tegelikult aru, kuidas mingi vana kunstnik kusagil... Missos näiteks, kui tal on fotoaparaat ikka veel Smena ja arvutist rääkimata, kas tal tegelikult ei olegi võimalust kunstielus osaleda kui tal pole ka mõnd noort sugulast, kes aitaks... aga kes sinna Missosse ikka taadi juurde sõidab, mis ta jändab nende piltidega, mõtleb tütrepoeg, nendega rikkaks ei saa, võtaks parem metsa maha. Aga taat Missos teeb pliidi alla tulle, laseb kassi õue, paneb kohvivee üles. Otsib kummuti veerelt paar paksu ümbrikku ja laotab nende sisu enese ette lauale. Kavandid. Mõni on aastast 1972, mõni 2012. Neid on kogunenud. Mõtteid, ideid, mõni on nii või naapidi teostunud. Heh, vahi kus, keerutab taat ühte käes. „Mäe taga“. Jaa, seda võiks veel maalida. Või need – „Tiivad kohtuvad“, „Teine nägu“, „Kolmik“, näe, „Vaga noormees“. Jahe tuba läheb meelest ja elu tuleb sisse. Nii palju oleks veel teha. Nüüd kui oled juba vana, kui saad aru, mis on elu ja mis on surm ja mis on taevas ja maa, siis tahaks seda kõike veel üks kord maalida, väljendada, selgitada. On kiire!

Vana mees heldib ja tõmbab varukaga üle näo. Võtab kohvikruusi laualt ning läheb teise tuppa. Seina ääres on kuhi tühje lõuendeid, valib sealt paraja, 54x65. Nüüd pole enam vahet, kas oled Missos või Tallinnas. Oled kunstnik.“

J: „Geenius kirjutatakse „i“-ga ikka.“