Leningrad, aprill 1959
Pro Patria!
Moens Harts!
Oled vaikseks jäänud kulla mees ja kirja ei viitsi enam kirjutada. Ma muutsin ka juba oma elukutset ja olen nüüd taksojuht!! Pole viga ametil päris lõbus nali. Tööl üle päeva 14 tundi s.o. 7 tundi päevas. Rahajobiga pole veel täitsa kursis olen liinil olnud ainult 4 korda aga oma 50 kulli saab ikka vahetuses ära kõrvalt. Riik maksab umbes 700-600 kulli kuus. Pole veel n.n. rõõpas selle uue tööga aga praegu paistab et pole viga. Muidugi eks ma ole selline kergemeelne tüüp aga, mis sinna parata. Eestis oleks muidugi parem, sest venekatega on raske – rohkem pätte ja üldse... Instituudiga ei tule siin samuti midagi välja, ei saa vene keelega hakkama ja raske on õppida, kui koolis pole sõpru ja mõttekaaslasi. Tuupida ainult aineid ja mitte kellegagi sõnu vahetada ei kõlba. Sa ju tead, et mul pole sellist tahtejõudu ja ma ei saa viibida vabatahlikult mulle vastuvõetamatus seltskonnas. Loen igasugust rämpsu läbisegi – vene keeles ja valdan seda keelt juba päris hästi. Õhtuti on vahest päris igav. Elame neljakesi ühes toas ja kaks perekonda ühes toas ei kõlba kuhugile. Toasaamise lootus on aga minimaalne. Tõsi ma olen kabi nagu vanasti sai öeldud pole ei tuba ei sõpru ja üldse kuradile see sotsialistlik moraal oma inimeste heaolu eest muretsemisega – kus on see heaolu, ainult ministritel rasvamagudel on oma villad ja lõbunaised aga vaene töömees ime m.... Kõige kurvem, et sel vaesel töömehel on raske tõusta jalgele. Oletame, lõpetab ülikooli – insener. Ilma p... pugemata ja punast agitatsiooni levitamata heale kohale ei tõuse ja edasi – ainult vale ja koletu ebaõiglusega võib veel natuke nihkuda kuni omasugused sind porri ei tõuka. Pole isegi platsdarmi kust võtta hoogu rünnakuks – pole oma kodu. Pagan, enne ma ei teadnud kui suurt puudust tunneb inimene oma kodust.
Harts, Sa viska ka mõni rida. Kuidas Sul ülikoolis asjad arenevad ja mida Sa teed vabal ajal? Millised mõtted rändavad su kolus. Tuleval aastal tulen kindlasti kokkutulekule 23. juunil ja siis saab alles nalja ja kuradi mõnus on vaadata vanu selle. Ma ei tea poistest praegu mitte midagi. Aeg kõik kustutab ja elu ainult veereb väsimatult edasi. Surra on vist pagana vastik pärast sellist tühja elu. Vahest ei taha midagi mõelda ja vahest mõtlen liiga palju. Kõik on segamini virr-varr ja elu on nagu mõtetus ja nagu ise oleksin ainult mingi tühjuse täiteks ja kõrvaliseks tähtsusetuks kübemeks kõikide lükata.
Mis sinna parata, hea, et ise sellest aru saan aga kui palju inimesi oleleb niisama ilma mõtteta ja sihita ja lõpp on kõigil ühesugune. Looduse ringkäik, ainult mõnele on antud rohkem teiste kulul. Hea seegi lohutus, et lõpp on kõigil ühesugune ja millegipärast neavad inimesed lõppu – ta ju lähendab meid geeniustele – olgem rõõmsad teda siis tervitama – Elagu surm!
Hongo! (märkus – J. Arraku varjunimi suhtlemisel sõbraga)
Tere, Harts!
Ma ei võigi teha Sulle etteheiteid mittekirjutamise pärast, olen ju Sinuarvates kadunud tüüp. Pagana raskelt on veerenud viimased päevad ja olgugi, milliseid hingepiinu ma pole läbielanud, pole ma veetnud siin veel ühtegi päeva, ilma meenutamata vanu aegu, koolipõlve ja sõpru. Nüüd pole mul siis enam midagi järgi jäänud ja olen harjunud juba mõtlema ja rääkima iseenesega. Nagu tead, tegin selle aasta alguses katset üritada ehitusinstituuti astumiseks. Need mannetud katsed aga purunesid õige ruttu pihuks ja põrmuks, kui sain tunda esimesi raskusi õpingutes vene keeles. Muide lisan väikese lehekülje sellel perioodil tunnis visatud kavatsetavast kirjast. See näitab päris õiges valguses mu tolleaegset meeleolu. Peale nende kursuste katkestamist kerkis mu ette täiesti reaalsuses küsimus – ja mis saab edasi? Päris mitu valikut ja igal ühel omad head ja vead. Tulin siis otsusele, täiesti iseseisvalt, valin sellise tee, mida ütleb mulle sisemine hääl ja katsun leida kasvõi pisutki kalduvust mõnele erialale. Kõiki neid kaalutlusi arvesse võttes ja mitte vaadates rahalisele küljele otsustasin astuda Mäeinstituuti geoloogia-luure osakonda. Millest ma järeldasin, et just see eriala, mis mind kõige rohkem huvitab, on geoloogia?
Sellele küsimusele ma ise seadsin endale selliseid vastuseid. Algkoolis maateadus, loodusteadus ja ajalugu olid 5-d. Mind huvitavad alati kõige rohkem reisikirjeldused ja juba 6 kl õppisin pähe raamatust „Jäljed kivil“ tsitaate nagu paleozoikum, eozoikum, kainozoikum ja nende ajavahemikele vastavaid tunnusmärke meie maamuna ajaloost. Muidugi need on võibolla ka väga nigelad argumendid ja võibolla täiesti ei õigusta minu sellist sammu, millist paljud kõrvalised vaatlejad kinnitavad väära olevat aga ma ise tunnen, et eriainete suhtes sellel fakulteedil ei tule mul selliseid raskusi nagu praegu üldhariduslike ainetega.
Et seda küllaltki rasket sammu teostada astusin mäeinstituudi kordamiskursustele oktoobrikuu alguses, millised kestavad 1 juulini. Algas jälle samasugune olukord nagu lisalehelt võid lugeda (märkus - lisaleht puudub.) aga selle vahega, et teistkorda, inimene harjub, ja tean, et sooritades eksameid saan asuda õppima seda mis mind huvitab tegelikult, aga mitte nii nagu tiitel „insener“. Jälle ja jälle on komistuskiviks muidugi vene keel aga see on paratamatus ja ma kujutan ette kui mõnus oleks õppida koos eestlastega, tundub, et võrratult kergem!
Muide, Sa vist tead, et 5 aprillist olen taksojuht I taksopargis ja seda siiamaani. Ma ei pea seda sammu kuigi suureks tarkuse tunnusmärgiks aga see ei ole ju peamine siht ega ka püüd, vaid elatamisvõimalus.
Tõele au andes teenin üle keskmise taseme. Suvekuudel 2000 (märkus – enne rahareformi) ringis aga sügisel praegu nii 1400 ümber see on kõik sellest teemast. Ah, õigus õpin praegu ka autojuhtikursustel II liigi taotlemiseks ja need lõppevad Jõuludeks. Need paar kuud veel kuni Jõuludeni on mul õige kibe tööaeg, sest töötan ja õpinpaaris kohas. Vaba aega on ainult öösel ja sedagi vahel piiratud arvul.
Miks ma üldse Sulle kirjutan?
Sellele küsimusele on pagana palju vastuse variante. Ma tean, et mu abielu Sulle põrmugi ei meeldi ja loed mind reeturiks Kodumaale ja endale. Teisest küljest ma nagu oma sisemuses kirja teel tahan ennast kaitsta ja nagu lugesid, toon Sulle ette tervelt kaks lehekülge oma plaanidest ja püüetest. See on siiski nõrk sirm. Jah, Harts kes oleks seda uskunud, et kõik nii läheb. Ma ei suuda iialgi unustada meie kohtumisi kooliajal ja enne sõjaväge, eriti Tombi rõdul. Olgugi, et meil ei olnud konkreetseid plaane tuleviku kohta, olid need siiski parimad hetked, kui praegu tagasi vaatan. Ja mis sai nüüd meist. Üks leidis endas jõudu läbiviia salajasi südamsesoove, töötada, astuda instituuti ja taotleda kõrgemaid ideaale, teine ignoreeris põliseid seadusi perekonna koostamise ja karjääri vastu. Esimene on endaga rahul, teine mitte. Sul on uued sõbrad paremate püüetega kui minul ja mis peaasi, tahtejõulisemad. Kõike lahti koorides ja tirides päevavalgusele tunnistan, et mul on häbi enda pärast ja Sinu ees. Olin Tallinnas augusti kuul ja isegi nägin Su maja aga koputada ei julgenud, südametunnistus ei lubanud ja kartsin Su küsimusi, milledele ei oska vastata. Näed milleni ma olen langenud. Käis siin mu vend ja tõi endaga kaasa Tallinna hõngu ja jälle muutus meel kurvaks, kui teda rongile saatsin ja kaua, kaua järele vaatasin, kuni silmadel hakkas valus. Ma ei taha tunnistada oma nõrkusi aga kuna see kiri peab näitama kõike õiges valguses, siis pean tunnistama, et teda kirjutades tõusis mul mitu korda mingi klomp kurku valust ja häbist enda üle.
Näed, Harts, selle kirja ülemisse vasakusse nurka ei julge isegi kirjutada „Pro Patria“, sest tunnen, et ei vääri selle lause sügavat mõtet.
Nii ma siis katsun ennast petta ja vahel lausun omaette: olen Leningradis, et astuda instituuti, on ju palju eestlasi, kes õpivad väljaspool kodumaad, aga südamesopist ütleb hääl: „Mees, keda sa petad – iseennast – häbi!“
Mis mul siis jääb üle. Tulla Tallinna – naine ei taha, jääda Venemaale ja venestuda – mina ei taha. Ainult matemaatikas + ja – annavad tulemuse 0, aga elus! Kus on reegel elu kohta, teda ei ole ja niipalju kui on elusid, niipalju reegleid. See on selline sõlm, milline harutatakse ainult mõõgahoobiga aga, kust võtta jõudu, et tõsta mõõk?
Näed Harts, mis mind vaevab juba pool aastat ja mis mind sundis Sulle kirjutama. Sulle võibolla näib see kõik arusaamatuna ja lapsikuna aga katsu mind õieti mõista ja kui leiad väheke vaba aega kirjuta paar ridagi vastuseks.
Sulle soovin kõike kõige paremat eriti õpinguis ja ka tavalises elus.
Palju tervist ja jõudu Papsile ja Mammile.
Tervitustega Elly ja Jüri.
Leningrad 12 X 59 a.
Tśem staala ja, zatśem iśśjo dõśuu
Ja telo bez duśii, ja ten bõlova.
Nasiimaja po voolje vihrja zlova
U źizni tolka smerti jaa prośsuu.
„Maria Stjuuart“
25.XI 1959 a.
Venemaal
Tere Harts!
Täitsa poiss, et kirjutasid! Sa ei aima, kui soe tunne oli lugedes Su kirja, ta nagu andis uut jõudu eluks. Teadmine, et sõbrad pole sust ära pöördunud ja, et sa pole täitsa mahajäetud, lisab mulle kindlusetunnet.
Valdeko ( märkus – Valdeko Vainomäe, Mäetehnikumi kaaslane, hilisem pikaaegne Estonia kaevanduse asedirektor) tõstis letti täitsa omapärase plaani ja sellest peab kinni hakkama ja teda juurdlema. 10 aastat on pikk aeg ja meie elu õitsengu kõrgpunkt. Pagana tore, kui oleksime koos Tallinnas selleks ajaks. Ma katsun sellele igati kaasaaidata. Muide, kui ma tuleval aastal siia instituuti sisse ei saa siis kolin tõenäoliselt üle Tallinna, sest komistuskiviks mu kõrgemale haridusele on vene keel, eesti keeles peaksin ikka sisse saama. Ausalt öeldes ei ole ma veel selle linna elanikuks hakanud nagu Sa oletasid. Mulle tuletatakse liiga tihti meelde, et olen eestlane (seda ma mõtlen tööl), iga päev mõni tibla hakkab ajama juba tuhat korda kuuldud jama: „Miks eestlased vankasid ei salli?“ Ja kuna ma ei kannata sellist jora, siis tõuseb tihti kuum vaidlus. Tavaliselt ma vastan, kuidas külvad nõnda lõikad. Ei olnud ju meil vene rahva vastu midagi erilist vaenu möödunud sajandil aga mis tegid venelased 1918 ja 1940 aastal on sülelapselegi selge. Et mitte sattuda juhuslikult trellide taha mõnikord lihtsalt vaikin ja lasen vankal jöriseda palju tahab.
Palju on ka selliseid venelasi, kes kuuldes et olen eestlane, mainivad – täitsa poisid, et meid ei salli – mida me teile head tegime? Maailmas on kõike!
Ja veel üks omapära. Iga kolmas venelane Leningradis on elanud Eestis vähemalt nii mulle näib (kuradi porilased lendasid mu kallale) ja kõik ohkavad: „Te olete Tallinnast! – vahetasite Leningradi vastu! Olete põrunud või?“ Ma hakkan ka juba uskuma, et olen põrunud muidu ma seda seletada ei saa.
Ühesõnaga kogu see tiblade seltskond on võrdlemisi tume ja vastumeelne. Ei saa ma üldjoontes vist elu jooksul venelasi armastama kogu nende rakettide ja täidega!
17 detsembril on autokoolis eksamid ja siis peale seda saan vähe vabamalt hingata. Pagan küll, tahaks, et saaks jälle korraks kokku kogu EM1 (märkus – Mäetehnikumi rühma number) ja veeta kasvõi üks õhtu koos. Muide lugedes Puśkinit leidsin ühe maruda koha luuletusest „19 oktoober 1825“ (loe, kui on käepärast). Lõpupoole ta tuletab meelde oma koolipõlve ja kui mõista teisiti käib see ka meie kohta. Sa Harts ära arva, et tahan pretendeerida „Luuletajate liidu“ liikmeks, ma lihtsalt kirjutan mulle meeldivad kohad Eesti keelde ringi ilma riimita. Niisiis vabanda! (Harts, meie kohtumine on ju 23. VI 1960 a.!)
Möödub aasta, Teiega ma jälle,
Täitub unistus mu ammune;
Möödub aasta, teie juurde ilmun!
Oo palju pisaraid ja palju rõõmuhõiskeid,
Ja palju klaase tõstud taevani!
Ja esimene klaas nüüd täitke, sõbrad,
Ja põhjani me liidu auks!
Õnnista Sa meid, me Muusa,
Oh, õnnista ja elagu me kool!
Me õpetajad, elusad ja surnud,
Ei meenuta me halba – ainult head.
Nüüd klaasi tõstes Teie auks me joome,
Ja paljastame hardalt pea.
Ja jälle täis!
Ja jälle täis! Ning põhjani kõik joogem;
Kuid kelle auks? Nüüd arvakem...
Hurraa me President, me joome tema auks
Ta inimene nagu meegi
Ja kuigi pole süüdi ses,
Et ebaavõrdses võitluses
Ta pidi kustutama Jüriööde leegi!
Rõõmustagem veel me koos,
Sest meie ring tund-tunnilt hajub,
Kes kirstus magab varsti, närbub ajaloos,
Või Siberisse satub külma talub,
Me läheneme peatumatult sinna,
Kust tagasi ei ole teed.
Kes viimane on meist, kes külastades kooli
Ja silmi kattes väriseval käel,
Kesk võõraid inimesi meenutab ta päevi
Mis veetsime me surematult koos.
Näed, Harts luuletajat minust ei saa aga loodame, et mõtte sain siiski edasi anda. Muide, omavahel öeldes, kui Sa sõjaväe esimesel aastal mulle läkitasid tõlke Lermontovi „Duma“-st siis ma mõtlesin, et see on Sinu saavutus – näed, milleni viib mu kirjanduse mitteteadmine – mäletad „Ma kurvalt vaatan meie sugupõlve, ta tulevik, nii tumedaks ja tühjaks jääb...“
Vahe on ainult selles, et Sa seadsid kõik enamvähem riimi aga ma ilmselt ei tule sellega toime ja jätsin siiski kõrvale.
Veel paar sõna meie kokkutulekust 23 juunil 1960 a. Seda mõtet peab juba uuest aastast hakkama soendama, sest sidemed kõigiga on katkenud. Tuleb ülesleida kõik poisid ja tuletada neile meelde ning läbiarutada tingimused. Minu ettepanekud oleksid järgmised:
Kohtuda vana Mäeka hoone ees, seal on ju praegu haljasala ja istepingid. Muidugi, kui ei saja vihma aga, kui sajab, siis peab kokku leppima muu koha – katusealuse, näiteks vanas Mäeka eeskojas või internaadi esikus. Selle üle peab veel mõtlema. Kohtuda 23 juunil kella 12 kuni 14 päeval. Kaks tundi intervall peaks aitama, kes tahab-jõuab!
Peakorteriks peab jääma siiski Su praegune eluase, sest kõik poisid peaaegu teavad kus Sa elad ja olid Sinu pool. Kes kella 14 ei jõua see astugu sisse Sinu poole Kaasani tänaval. Kus seda olengut pidada? On samuti mitu varianti: restoranis „Pirita“ või „Nordis“ kolmandal korral kus EM oma lõpuõhtu pidas ning veel võib kõne alla tulla kodune pidamine aga kust võtta ruumid, kui kõik ilmuvad, on ju 21 poissi. Ma millegipärast arvestan 15, sest kahtlane, kas kõigil on võimalik sõita kohale. Muide kuidas Sa arvad just koha suhtes? Veel üks probleem. Paljud on juba naisemehed ja minu ettepanek on pidada ilma naisteta. Tunda ennast vabalt nii mõtteavalduste kui ka kõnekeele suhtes ja pühendada õhtu mälestustele. Kujuta, Harts – istuvad ümber laua 21 selli – vaikus, pidulik moment, meie klassivanem – Sina – tõused ja avad lauakõnega õhtu – ehh, kurat, kui mõtled, see moment tasub paljugi! Ma panen ette sellise järjekorra. Iga mees järgimööda jutustab, mida ta on teinud selle aja jooksul 1955 – 1960 aastani head ja halba, kus viibinud jne. Jne. Jne. Ühesõnaga niipalju, kui keegi heaks arvab. Sa võibolla mõtled, et see meenutab ametiühingu aruandluskoosolekut, aga ma arvan, et see on pagana tore asi. Niiöeldes lao letti oma patud!!
Materjaalsest küljest arvan, et 100-150 kulli nina peale aitab laua jaoks, ei kavatse me juua ennast laua alla, selleks leidub ka vähemtähtsamaid sündmusi. Arvan nii, et töölt vabad päevad tuleb võtta 23; 24; 25 vähemalt nii, et 23 ja 24 oleksid täiesti vabad. See on üldjoontes kõik. Ole täitsa loe läbi ja tingimata kirjuta oma arvamused ja kriitilised märkused ning kirjuta, milliste poiste tõpseid aadresse Sa tead.
Kulla Harts lõpetan selleks korraks ja jällenägemiseni
Elly ja Jüri
21. III 60
Tere Harts!
Juba kevad ja varsti suvi! Aeg ei oma eelarvamusi ja rühib lõputult edasi. Kuu aja pärast on eksamid millised omavad võrdlemisi kaaluka osa mu edaspidises elus. Ma juba rääkisin naisega, et kui sisse ei saa siis kolime Tallinna, sest kõrgemat haridust ma tahaks omada ja takistab seda siin järelikult vene keel. Ta oleks (naine) nõus Tallinna tulema, kui oleks omaette elamine, aga Alevi tän. ühes toakeses pole ju elu, seda saad ju Sina ka aru. Üks variant on selline, et kui alguses tulen ainult mina Tallinna ja hangin toa ning pärast sõidab Elly järgi. Konkreetses mõttes on see küsimus veel lahtine. Harts, kui Sa kuskilt kuuled selliseid töökohti, kus võimaldatakse elamispind 1-2 aasta jooksul, siis pane kõrvataha ja kirjuta mulle.
Kas läksid sinna kunstiringi, kus Põnts (märkus: Põnts – Jüri Arraku venna, kunstnik Henno Arraku hüüdnimi) või ei. Kindlasti ei, sest aega pole Sulgi nii palju.
Kuradi huvitav, kuidas puhuti üles see lugu 4 vene matsiga, kes triivisid ookeanis. See lugu väärib minu arvates mitte rohkemat kui ühte ajaleheartiklit aga selle asemel juba mitu päeva on need „südantlõhestavad“ lookesed ajalehtede esimestel veergudel. Kui näiteks meie kallid nõukogude kangelased ja inimesed keda kasvatasid partei ja valitsus, lendasid tükkideks rongikatastroofil 40 km Leningradist ja kus surnuid ei olnud mitte ühest kuni neljani vaid 1000! Siis vaikisid kõik meie õigust pasundavad sulemehed; aga kui Vaikses ookeanis 12000 km eemal 4 pätti sõid oma saapaid siis... kurat iiveldama ajab selline silmakirjalikkus. Veel, olen kindel, et kui Ameerika asemel oleks neid päästnud meie laev, siis poleks nendest „kangelastest“ olnud sõnagi lehes ja Hruśtsov poleks teadnudki nende nimesid – kui jabur vastuolu. Mitte sõnagi meie kodumaa kangelaslikkudest poegadest, kes hukkusid 1956 a Ungaris ja neli lehekülge ajalehes meestest kes tundsid nälga! Kui loogiliselt võtta – millise kangelasteoga nad hakkama said, lihtsalt merehädalised, milliseid triivib iga päev ookeaanis. Nende võitlus oli kõige madalam, võitlus oma olemasolu eest, loomalik elu alalhoiu instinkt ja uppuja lootus õlekõrre järele. Kui nad oleksid ennem avalikkusele teatanud, et „meie võtame ette sellise... merereisu, et saavutada seda ja seda ja et uurida neid ja neid loodusnähtusi“, ühesõnaga, kui sellel üritusel oleks olnud teaduslik alus ja kindel siht. Kurat ja meie lehed veel pasundavad, et „Kon-Tiki“ on selle „kangelaslikkuse“ kõrval kääbus. Võrdlus ilmselt ebakohane, ühed küllastasid teadust väga mitmekülgsete uurimistega ja läksid teadlikult vastu tohutule teadmatusele, teisi puhus merele torm ja tuues kahju endale ja kahju (vähemalt mitte kasu) teadusele ja ühiskonnale. Tuleb välja, et kahju>kasu, või veel õigemini poliitika>teadus. Igat asja võib ju vaadata oma vaatevinklist.
See oleks siis minu väike kriitika selle loo kohta.
Ma tunnen, et pikkamööda hakkan kujunema poisikesest meheks, aastate järgi oleks juba aeg! Kui 5 aastat tagasi keegi oleks mulle õelnud, et loe Engelsi või Marxi teoseid, oleks ma lihtsalt naernud. Nüüd aga olen veendunud, et peab lugema ja väga palju lugema just seda mis näis ennem mittevastuvõetavana. Tuhnisin natuke „marksistliku filosoofia põhialuseid“, pean küll tunnistama, et jätsin mõned peatükid vahele ja tutvusin rohkem filosoofiaga enne Marxi. Praegu loen Engelsi „Looduse dialektika“-t. Pean tunnistama, et vene keeles on filosoofia natuke raskevõitu. Peab ju siin arusaama igast pisiasjast ja stiilist. Aga seni kuni on ainult venekeelsed raamatud peab nendega leppima. Järjekorras on veel Engelsi „Anti-Düring“. Tahaks tutvuda Kanti, Hegeli ja teiste mõtetega aga see nõuab tohutult aega. Oma vaba aja otsustasin pühendada filosoofiale. Natuke tegelen ka joonistamisega, kahju ainult ilma kellegi juhtnöörideta ja muidugi mingeid edusamme pole märgata.
Paganas väljas on nii ilus ilm ja rändlinnud lendavad koju – on ju kevad. Kas koputab kevad ka siia ja kutsub koju, ma arvan, et esimesi koputusi juba kuulen.
Peatse jällenägemiseni
Elly ja Jüri
Pro Patria!
12. IV 60 a.
Tere!
Mul on vajadus kellegiga mõtteid vahetada, ma isegi füüsiliselt tunnen seda. Mul tulid põhe igasugused hullud mõtted ja, et neist eemale joosta, kirjutan. Hirm tuleb peale, kui mõtlen, et saan instituuti sisse ja pean kõik 6 aastat õppima venelaste seas ja kohe tulevad pähe alatud plaanid... aga kui kukutaks ennast meelega läbi?!
Muide see mõte on mul juba ammu. Sellega ma piltlikult näitaksin naisele, et venekeeles ma õppida ei saa, et venelased on igal pool ainult risti ees. Teisest küljest on jälle kahju mahavisatud õpinguist. Praegu on mul siiski selline tunne, et teeselda läbikukkumist pole vaja, kukun niigi küllalt valusalt vastu matemaatika rahne. Olen praeguse momendini õppinud võrdlemisi lõdvalt ja eksamiks vist ei jõua kõike materjali läbigi lugeda!! Kurat temaga saagu mis saab aga kaotada pole midagi peale närvide. Ma ju võiks eksameid anda ka augustis ja ettevalmistuda põhjalikult aga mul puudub kannatus ja lähen tõenäolikult komisioni ette aprilli lõpul s.o. paari nädala pärast! Ma tunnen, et ma tahan ja võiksin hästi õppida aga oleks vaja ainult keskkonda ja sihti. Teadmine, et sa ei ole tulevikus insenerina kasulik ainult Eestile, vaid pigemini ainult Venemaale, masendab. Aga millise tööga saab praegu kasulik olla ainult Eestile ja kas üldse töötades saab olla kasulik. Kasu ma näeksin ainult selles, kui Eestlased ammutaksid endasse teadusemahlu ilma tilgutamata neid Venemaa pinnale, aga millest siis ennast toita, sest praegu maksavad just tilgad? Keerdkäik ja arutlused viivad kõik umbsesse ja rõskesse keldrimeeleollu. Vahest ma mõtlen, et praegusel ajal mõtlemine on tõesti enda tapmine! Mis viga oleks mul praegu olla lihtne taksojuht, teenida raha, seda raisata ja surra rahulikult ilma südamepiinata! Ei ole õiglust maailmas ja kõige suurem ebaõiglus on poliitiliste vaadete terroriseerimine, see lihtsalt tapab mõtlejaid nagu kärpsepiits. Kui poleks vaja muretseda kõhu ja palitu eest, ma heameelega õpiks kogu elu igasuguseid teadusi ja mida rohkem tead, seda rohkem tahad teada. Olen vahest unistanud Tartu ülikoolist koos sinuga. Meil on segaste asjade kohta üks vaade ja kui väiksed ilmalikud taksistused ei segaks praegu... Ei ole jõudu visata teelt eest seda puutüve, mille tagant paistab hingeline rahulolu, see tüvi on liiga raske ja needitud kinni kombe, eeskirjade, ühiskonna arvamuste ja enda tahtejõuetuse neetidega. Olen isegi mõtelnud usuõpetuse üle ja leian, et ainus teadusharu, ma loen teda igatahes teadusharuks, kus pole põimitud poliitikat on usuõpetus. Muidugi teisest küljest on endal natuke imelik õppida Jumalasõna kui ei usu Jumala olemasolu! Aga mis Sa arvad, Harts, ega pole kindlasti vaja uskuda Jumala olemasolu on vaja ainult leida teadusharu eemal venelastest. Usuteadus on ju idealistlik filosoofia ja Hegel ning Kant ei olnud sugugi naeruväärsed uskudes Jumalat. Ainus asi on see, et kus seda õppida, minuteada Eestis ei ole, aga siin on ainult vene õigeusu oma, jälle takistused.
Igati paneb jala ette käesolev elu ja nii meil tulebki surra hingepiinas tühja elu üle. Ma ei usu, et kui Sa lõpetad instituudi ja asud tööle insenerina, et oled rahuldatud, ei usu rahuldust ka siis, kui Sa ükskord jõuad välja direktorini, see ei ole meie ala, vähemalt nii tundub mulle. Võibolla ma olen ainult madal arvustaja ja väärin põlgust aga ma ei saa töötada tehnikavaldkonnas ilma, et kuu aja pärast, peale töökoha muutumist ei ajaks iiveldama. Alguses taksojuhina mulle meeldis töö aga praegu tunnen tülgastust. Imestan alati, millised inimesed peavad olema, kes kogu elu!! töötavad ühe ja sama tööpingi taga. See nüristab aju lõplikult ja selline inimene väärib haletsemist – tööloomad, kes elust ku idagi ei tunne ei mõnu ega... ja surevad samuti rahulikult ja... kurat mis see on, aga kõik oma mõttedma lõpetan surmaga kuigi olen alles 23 aastane, see äratab kahtlust mus endas.
Ma iga päevaga selgelt tunnen, et pean oma elu muutma, pean midagi tegema, midagi sellist, et ise jääks rahule, sest kõige suurem kriitik on inimene ise oma sisemise maailmaga, ennast on raske petta. Ma võin varsti muutuda tõsiselt usklikuks, sest näen lootusetut olukorda, aga kuidas tekkis usk – inimesed ei leidnud seletust tekkinud olukorrale ja tekkis usk kõikvõimsasse, kes kõike teab; nii jääb mulgi üle ainult loota kõikvõimsasse, kes peab meid päästma sellest auravast mülkast ja pisimuredest.
Võibolla Sulle näib, et muutun melanhoolseks või teatraalse kirjaviisiga äratan tähelepanu aga ära mõtle, et tahan midagi erilist taotleda. Ma ise imestan, kui vabalt jooksevad mõtted, ilma igasuguse pingutuseta rida rea järele, see on sellest, et pole vaja kõverdada hinge, et inimene võib oma südamelt kõik ära rääkida, et leidub inimene, kes kõike mõistab ja kes aru saab ning ei kukuta pähe jääkülmi vastuväiteid. Et elada arutluste vallas on vaja hüljata kõik muud segavad mured, on vaja pühendada ennast ainult ühele asjale. Mäletad me natukene rääkisime sellel teemal ja peame veel rääkima, Harts, räägitakse, et sädemest tekib leek, miks siis arglikest arutlustest ei või tekkida elumõte. Ega Sinagi vist ei kavatse muutuda väikekodanlaseks – ainult perekond, teenistus ja kõik. Kuradi raske vist on murda lahti ennast kõigist sidemeist, s.t. ilma silmis olla jõledaim egoist ja kaabakas. Ainult vähestel on see õnnestunud, mäletada Napoleoni, kes põlgas kõik ja isegi naise – huvitav tüüp sihikindluse poolest, kui on käepärast, lehitse veelkord.
Hea lohutus – aeg näitab! Aga, Harts, kui kogu aeg selle lohutusega leppida, siis parem mitte loota. Kui midagi teostada siis ilma kõhklusteta. Järsult ja lõplikult. Sellised mõtted piinavad mind ja ma tean, et kellegile ei ole nad võõrad. Siiani olin poisike aga ei või ju kogu elu jääda selleks, see oleks vastuolus loodusega ja meie püüetega hingelise tasakaalu säilitamisel,
Harts kuidas Sul elu läheb ja mis uuemat on Su perekondlikes suhetes (taipad vist).
Kirjuta siis sõber ja nägemiseni
Jüri!