KUUE MAALI EDASI-TAGASI RÄND ÜLE OOKEANI
1972. aastal, kui Eestis valitses sügav Nõukogude võim ja enamikele inimestele, kui just ei olnud „väljavalitu“, tundus välismaale pääs ettekujutamatu. Nii oli loomulikult ka meie, kunstnikega ja ainult unistus oleks olnud näha oma töid kusagil piiri taga muuseumis rippumas.
Kuid tahe end maailmale näidata oli suur ning appi tulid väliseestlased, kes olid saanud võimaluse oma siin elavaid sugulasi külastada. Nendel reisidel külastasid nad sageli ka eesti kultuuriinimesi ning meil tekkisid lähedased kontaktid. Mina suhtlesin tihedamini näiteks perek. Karuksiga, kunstiteadlase Eda Sepp’aga, Jakko ja Saima Abeliga. Muidugi saatsid nad meile ka igasugust „defitsiiti“ – kunstitarbeid, riideesemeid jms.
Jakkoga saime hästi läbi ning siiani meenutan nii mõndagi värvikat seika – no näiteks: kuna olime sama kasvu ja suhteliselt sarnase välimusega (ilmselt habe mõlemal tol ajal), siis fantaseerisime, kuidas mina ületan tema passiga riigipiiri ning saan USA-sse, tema aga pöördub USA saatkonda NSVL-is ning kurdab passi kaotamist, saab uue ja järgneb mulle... Ohh! Kuid, et siiski oma kunsti välismaale sokutada, kasvõi tutvustamiseks ning näitamiseks, otsustasin saata talle suurema postkaardi mõõtu (16 x 22 cm) guašimaale, kuhu tagaküljele kirjutasin suhtelisi viisakuslauseid, et tsensuuril poleks millestki kinni hakata.
Ning nüüd, 45 aastat hiljem, teatas Jakko mulle, et on otsustanud need maalid mulle mälestuseks tagasi saata. Nii ta tegigi ning ühel päeval ootas mind DHL-is 9-kilone pakk!
Ta oli kaardid (maalid) ilusti kahepoolselt raaminud, et ka kirja oleks võimalik lugeda. Kokku 6 pilti. Maalid on minu tolleaegsele käekirjale üsna iseloomulikud ning – nii üllatav kui see pole, üsna sarnastel teemadel minu praeguse loominguga.
