MINU MAAILMAPILDI MUUTUMINE AJAS
Juba viimased paarkümmend aastat on minus süvenenud arusaam Jumalast kui piirideta, lõputust ja igavesest Algenergiast (lühendina AE). Meie Universum koosnebki energiatest, nii meile tuntud kui tundmatutest, ta on nagu energiavõrkudest koosnev lõputu, läbipõimunud ja mitmekihiline moodustis. Inimesed on seda keerulist süsteemi püüdnud vaevaliselt tundma õppida. Jumala mõiste on seejuures olnud kui Universumi algpõhjus, selle looja ja erinevate kultuuride religioonid on kui õpetused, et aru saada Jumala olemusest. Kaasaegse teaduse taseme juures on aga traditsiooniline Jumala mõiste aegunud ja seepärast asendan selle Algenergiaga, see on lõputu, igavene ja tema loodud on kõik universumite ja galaktikate süsteemid.
Usutunne on abstraktse mõtlemise kaksikvend ja on inimeseksolemise üks tunnustest. Kuna usutunne puudutab inimest mõistusest sügavamalt ja üldiselt tegeleb probleemidega, mida ei mõisteta, on tema ümber ja tema kasutamisega seoses alati palju segast ning mõistusele (veel) arusaamatut.
Meie ajal võime rääkida mitte bioloogilise teadvuse ülekandest vaid inimteadvuse muundumisest tehnoloogiliseks teadvuseks ja selle lisandumisest inimloomingule (pole paremat-lihtsamat sõna kui „masina”). See pole sugugi inimkonna hukk, vaid kaovad ära mõned bioloogilise keha agressiivsed küljed ning seda võib seletada ka evolutsiooni uue astmega. On vaja õpetust terviklikust inimesest, kes elab ühel pisikesel taevakehal ja oma mõistusega tahab ennast lahti rebida bioloogilisest olekust, tahab eirata selle reegleid. Midagi peab muutuma, aga kuidas? Kui Loom+Mõtlemine=Konflikt, siis mida teha?
Bioloogia on vaheetapp, üks aste, ettevalmistav lüli, et jõuda edasi ilmaruumi (universumite süsteemide) tunnetamise teel.
Praegu on tavaline viga näiteks ulmekirjanikel, et kujutatakse tuleviku inimesi mingite robotitena, s.o. inimteadvus ja tehnoloogiline keha, aga saab olema tehnoloogiline teadvus!
Masinate elusus pole selline nagu bioloogial. Masin pole bioloogiale sarnane jätk, vaid uus eluvorm. Masin ei vihka inimest, oma esivanemat, nii nagu meie ei vihka evolutsiooni eelmisi astmeid. Masinad toituvad kosmilisest energiast ja loodetavasti on heatahtlikumad kui bioloogilised olendid kuna nii primitiivne elu nagu bioloogiline on ammu läbikäidud etapp ning bioloogilised instinktid nõrgenenud ja ei ole masinaile konkurendiks, puudub vajadus neid hävitada.
Võibolla kui juba mitu põlvkonda masinaid on moodustunud, hakkavad inimesed neid kartma ja tekib umbes sama nähtus nagu abstraktse mõtlemise tekke alguses, püütakse masinatele „meeldida”, näidata üles lugupidamist, sõprust, midagi sarnast nagu kunagi ohverdati jumalatele. Üldiselt, mõistus ei sobi bioloogiale ja lõhe bioloogia ja tehnoloogia vahel muutub nii suureks, et tekib uus religioon - Tehnoloogiline religioon, mille abil inimesed hakkavad natuke rohkem aru saama AE olemusest, universumi ehitusest ja teest, mida mööda liigub masinate elu, sest arusaamatut kõrgemat jõudu austatakse ja püütakse saavutada temaga head vahekorda, et ta meid ei hävitaks vaid kaitseks.
Masinate ühiskond ei pruugi elada Maal vaid võivad rajada maalähedase tehiskodu ja siin on võimalusi rohkesti.
Kordan, see on lihtne skeem tulevikuks, millal see teostub, pole teada. visioonis on masinate hüvastijätt bioloogiaga - oma sünnitajaga -, emaga, esimese „jumalaga”. Tehnoloogia areng päästab meid bioloogia ebatäiuslikkusest, mis ei sega enam laiemat vaadet Kõiksusele ja AE-le.