MAALIKUNSTI MATUSED
Maailmas on kõik pidevas muutumises, hävivad impeeriumid ja teisenevad riikide piirid. Ka kultuurid muudavad oma tähtsust ja sisu. Meie maalikunst on praegu päris hullus seisus ning noored, väge täis mehed on otsustanud maalikunsti hoopistükkis ära keelata, sest selline näitus – „Maalimine keelatud“ on Tallinna Kunstihoonesse üles riputatud. Pidavat olema lubatud kasutada igat sorti värvaineid ja kui vaja, siis isegi pintsleid ning materjale, millele värve peale määrida, aga nii, et mingit omapära ei esineks, sest maalikunst pidi olema juba eksootiline puue ja praeguseks isegi ealine iseärasus, vaat nii on ajalehes kirjutatud.
Sellest pole hästi aru saada, kas „ealine“ tähendab liiga noort või liiga vana, arvata võib, et meie keskmise eluea keskpunkt on maalimiseks lubatud iga, nii umbes 35. eluaasta.
See maalikunsti-puue ehk raske haigus ja vigastus, mille käes maalikunst vaevleb, oleks nüüd juba võimalik välja ravida, sest teadus on edasi arenenud ja kõiksugu arstirohtusid on leiutatud, isegi süüfilist on võimalik ravida ja asi see maalikunsti poleks, aga võta näpust, sest see vigane maalikunst on kuulutatud juba kuuluma ajaloo prügikasti. Aga prügikastid ja nendes sorijad on sotsiaalselt aktuaalne teema, rääkimata visuaalsest vormist, mida seesama maalikunst mõnuga kasutab. Niisiis, prügikasti see vigane kuulub ja sealt saab selle kätte ainult prügikoll, kes tirib kadunukese välja ja lohistab ajaloomuuseumi, sest seal ehk võetakse veel seesugust vastu.
Sellega ongi kujutlusmaailmadel lõpp ja algab tõsine igapäevane elu, sest mida siin ikka ette kujutada, ega see sind toida ega kata, teada asi. Pealegi, neid vanu maale on sadade aastate jooksul ohtralt tehtud ja ilmselt pole uusi enam vaja. Maalikunsti laiba võib südamerahus maha matta, kui ajaloomuuseumi hoidlate nappus teda vastu võtta ei suuda. Õhtuhämaruses kantaksegi kadunuke kalmistu poole ja see mõni kilomeeter jalgsimatka ning kirstukandmist reklaamib sporti ja ühtlasi näidatakse maalikunstile õige koht kohisevate mändide all kätte.
Peale neid poolpidulikke kohustuslikke toiminguid jalutatakse kergendustundega linna poole, nautides merrevajuva õhtupäikese esteetilist kaunist punast ketast.
Järgmisel hommikul valgustab päike aasale kogunenud salgakest kunstijuhte, kes äraseletatud ilmetega üksteisele õlale patsutades toovad kuuldavale siit-sealt kuuldud-loetud lausekatkendeid ning jälgivad ümbrust, et ükski habetunud pintslivõlur mäelt alla ei laskuks ja nende väljavõidetud rahu ei rikuks, sest kunagi ei tea, igasugu imesid on ilma peal juhtunud ja äkki see maalikunst oli varjusurmas ja tuleb kummitama, ärkas üles, kobas ringi, leidis värvid ja pintsli, tõmbas ühe tundliku pintslitõmbe, siis teise, kolmandagi ning jälle pahandus kaelas, tekivad igasugused hingevärinad ja ehk vaimgi pildile lisandub, mis siis saab? Hakka teist jälle tapma ja matma.
Raske on see kunstijuhtimise amet, ei tehta nii nagu vaja, peab kogu aeg suunama, hooldama, keelama. 20. juuni 2005