PERFORMANCE „SUU“
Toimumisaeg: 29. detsember 1972
Toimumiskoht: Tallinnas Russalka juures mererannas
Avalik esitus: Eesti Televisioon, 11. jaanuar 1973
Kord augustis või septembris 1970 trükkisime eksperimentaalateljees (Kunstihoone õuel) graafikat. Seal juhtusid olema kolm Jürit – Jüri Hain, Jüri Palm ja mina. Tuli sisse Herald Eelma ja küsis: „Poisid, kas keegi tahab sõita Vietnami?“ Meie muidugi mõtlesime, et mingi nali. Aga siis ta seletas, et ta ise ei saa praegu sõita. Nõukogude Liidus eraldati toona igale vabariigile üks koht kuhugi väliskomandeeringusse minekuks. Ja temale oli sel aastal eraldatud komandeering Vietnami Demokraatlikku Vabariiki, kus parajasti käis sõda.
Mõtlesime, et me kolm Jürit paneme ennast kirja, saadame Moskvasse avaldused ja las nad ise otsustavad, kes meist sõidab. Tegimegi nii. Ja siis tuleb ühel päeval vastus, et Jüri Arrak, vormistage paberid. Pärast ma sain teada, miks mina. Minu vanem vend Henno oli teinud Moskvasse ühe lepingulise graafika kaevuritest, sest ta oli vangilaagris kaevanduses töötanud ning tundis olustikku. Ja Arraku nimi figureeris Moskvas kunstifondis. Karl oli isanimi, kas Henno Karlovitš või Jüri Karlovitš, see oli väike vahe. Ja kui mina olin Vietnamis ära käinud, siis sai Henno kurja kirja, et miks ta ei täida komandeeringu tingimusi. Tingimuseks oli kunstitöö „Võitlev Vietnam“.
1970. aasta detsembris sõitsingi Vietnami, tagasi tulin 2. jaanuaril. See oli suur sündmus, ma oleks võinud selle najal teha igasugust karjääri. Olid mitmed kohtumised siin ja seal, ma rääkisin Vietnamist, rahvariietest, kündvatest härgadest jms. Pommitamist ma ei näinud, ühtegi pauku ei kuulnud, rindele ei saanud. Televisioonisaade tehti ka, ikkagi noor kunstnik käis Vietnamis. Ja siis ma ütlesin, et ma tahaks mererannas Russalka juures teha mingi kompositsiooni. Jaa, palun, palun, tehke! No võitlev Vietnam, eks ole. Selle nipiga ma saingi selle performance’i teha. Telesaate toimetaja oli Tiina Park.
Performance „Suu“ toimus 29. detsembril 1972 enne välja mõeldud kava järgi. Värvisin kastekannutäie vett musta guašiga, võtsin sõela eest ära, et oleks peenike juga, ja joonistasin sellega lume peale suu ja kaela. Suunurkadesse tagusin kepid, maa oli külmunud, toestasin kividega ja panin nööri kahe kepi vahele. Nöörile riputasin pesupulkadega oma kuuekümnendate aastate graafikast kolm lehte: „Kaevajad“, „Mungad“ ja „Reekviem“. Seda filmiti televisiooni jaoks ja saade oli eetris 11. jaanuaril 1973.
Mida ma sellega öelda tahtsin? Suu kujundi mõte oli, et me ei saanud avalikult rääkida. Suu, mis tahab rääkida, aga ei saa, sest suunurkades on tokid. Hobusele pannakse ju ka rauad suhu. Loomulikult ma seda tollal nii ei seletanud. Ja siis ma jooksin ja karjusin ümber selle kompositsiooni veel – nagu hädakisa või indiaanlaste sõjatants.
Enne eetrisse minekut tegin saatele veel niisuguse geomeetrilise multiseadeldise, mis sulas kokku tööstusmaastikuks. Ilmselt rääkisin ma saates ka Vietnamist ja kunstist, aga ei mäleta enam täpselt. Kõige traagilisem on aga, et kogu see saate materjal hävis hiljem televisioonilaos Lasnamäel toimunud tulekahjus. Õnneks jäid ETVs performance’i kokkulõikamisest üle jäänud filmijupid minu kätte ja nende põhjal õnnestus „Suu“ Tõnu Taliveel (Nukufilm OÜ) osaliselt taastada. Seda oli võimalik vaadata minu personaalnäitusel „Horisontaal ja vertikaal“ Kunstihoone galeriis 2011. aastal.
„Suu“ oli loogiline jätk mu kuuekümnendate aastate kunstile, sest ma kasutasin juba siis esemeid oma maalidel, ühesõnaga tegin ruumilisi kompositsioone. Mis selle asja tähtsus on? Happening’e tehti ka varem, näiteks Leo Lapin, Ando Keskküla ja Andres Tolts. Aga „Suu“ oli Eestis esimene avalik performance, mis on lindistatud ning eetris näidatud. Ükskõik, kuidas keegi sellest aru sai. Ja selle fooniks on see, et ma käisin võitlevas Vietnamis.