Valiku 25 õlimaali aastatest 2020 - 2021, mõni üksik ka 2019.
Näitust täiendas tekstiline osa, mille autoriks Kai Kask. See on kirjeldus veel ühest pilgust, mis kunstniku tegemisi jälgib.... :
Kunstnik ja kingalusikas
Kai Kask
Ripun siin kuuenda korruse ateljee esikuseinal naela otsas juba paarkümmend aastat ja nii rippusid mu ametivennad juba enne mindki. Eks minusuguseid on olnud nii metallist kui plastikust, pikki ja lühikesi. Täna tundub tähtis päev olema – Kunstnik võttis vanaema-aegsest jalatsikapist need oma lemmikud mustad nahkkingad, ma juba tean, mõnusasti jala järele vajunud ning minu töö käib kergelt – lipsti! ja ongi jalas. Siis võidis mesilasevahaga nad veel läikima. Täna on kuhugi minek, ma arvan, et näitus avatakse. Sest eelnevail päevil käis kibe töö – siit ukse vahelt piiludes näen ma paljut. Terve ruum oli maale, seda sõna – maalid –, olen ma siin palju kuulnud, täis tõstetud ja üks Heledapäine Proua takseeris neid nii- ja naapidi. Proual olid huvitavad kingad jalas, seda ma märkasin kohe, aga need jättis ta jalga, niiet ma ei saanud hiljem abiks olla. Kunstnik käsib külalistel alati jalanõud jalga jätta, õige kah, eks tal ole siin tolmune. Vahel küll üks teine naisterahvas võtab selle huugava tolmuimeja aga ega tema ka koguaeg ei jõua. Seda tolmuimejat ma ei salli ka, lärm käib mul täpselt kõrvaääres ja teinekord saan kolaki pihta. Aga see naisterahvas on muidu Kunstniku Suur Armastus nagu Kunstnik talle ikka ütleb, muudkui musitab ja kallistab teda, kui ta tuleb või läheb. Aga tollele vahel ei meeldi, puikleb eest ära.
Nojah, ja siis nad olidki kolmekesi ja uurisid neid maale, naersid ja Kunstnik seletas kõva häälega ja Heleda Peaga Proua osutas ikka sellele ja teisele ning Kunstnik ja Kunstniku Suur Armastus tõstsid need teistest eraldi. Kui Heleda Peaga Proua ära läks, oli Kunstnik väsinud, ta on vahel kohe nii väsinud, et mul on hirm lausa, et kukub ümber. Aga Kunstniku Suur Armastus otsis mahulise kilerulli välja ning hakkas neid maale kilesse keerama. Tal on see täitsa käpas juba, siuh-säuh ja valmis. Siis läks veel päevake mööda ja tulid paar turskemat tüüpi, nendel olid botased jalas, ma ju alati uurin, mis kellelgi jalas on, nemad haarasid pakitud kraami kaenlasse, käisid paar korda alla ja ülesse ning tehtud see oligi. Ja Suur Armastus printis mõne paberilehe välja ja võttis ühelt onklilt allkirja. Ta võtab alati igale poole allkirja.
Nüüd sai kell pool viis läbi ja Kunstnik lõi väljastpoolt ukse kinni ja läks, ta lööb alati jubedama pauguga, niiet ma värisen pärast naela otsas tükk aega. Arvan, et ta näituse avamisele läks. See saab uhke näitus olema. Ma ju tean, kuidas ta vaeva nägi. Tuleb hommikupoole, omas tempos, kuulen kui ta neljanda korra peale jõuab, kõrvad on mul head, siis on pikem puhkepaus ja siis ühe jutiga ülesse. Paneb kitli selga, kas see kittel selle aja jooksul ka pesus on käinud, seda mina ei tea ja istub kööku oma lõuendite ette. Ta maalib nüüd väiksemaid pilte, tubaseid formaate, nagu ta ise ütleb. Aga paarkümmend aastat tagasi, kui mina veel noor olin ja eks temagi oli noorem, siis mässas kahe-kolmemeetristega, igasuguseid losse ja lahinguvälju, võitlused käisid ning tuld ja tõrva lendas. Ükskord oli Jeesuke ise seina ääres püsti laeni välja ja ikka jäi ruumi väheks. Nüüd õmbles Suur Armastus talle vähemalt hea pehme toolipadja, sinna on kuldse niidiga nimetähed „J“ ning „A“ ka peale tikitud, selle peal istub siis. Kribib, kribib pintsliga mitu tundi järjest, siis tõuseb, võtab tüki śokolaadi või leivakooruka, vahel tuleb esikusse ja vaatab siit minu kõrvalt, vaatame koos. Mühatab, vidutab silmi, ilus küll, mõtlen mina, aga tema - teinekord läheb kallab pudelist tärpentiini kaltsu peale ja pühib kõik maha. Või kui mulle tundub, et maalib mäge, siis vähe aja pärast vaatan – org.
Aga need pildid läksid minu maitsega kokku küll, mis Heleda Peaga Proua välja valis. Kuraator, ütlesid nad tema kohta. Reet. Varblane. See oli nimi. Mulle meeldivad kõige rohkem sellised, kus on näiteks maastik ja siis paar tegelast toimetavad. Figuurid, ütleb Kunstnik nende kohta peene sõnaga. Neil on pildi peal midagi pooleli, lähevad kuhugi, arutlevad millegi üle. Aga ega kingi küll ühelgi jalas ei ole, seda ma olen märganud. Vahel on neil peos kummalised asjakesed, mingid pulgad või rõngad või ulatavad üksteisele mõne paki. Neid ta nimetab siis ka vastavalt – Mõõtjad, Kaksikud, Mees koos kujuga, Mängujuht, Sissevaatajad – kõik on arusaadav. Mõnel mehel on kolm silma või siis mitu kätt. Ja taustal on tume maastik, pruun ja roheline ja mõned varjud on sinna peidetud. Aga Kunstnikule meeldivad ka paljad tädid, need on tal sellised pehme vormiga, pikutavad siin-seal põõsa varjus või tulevad merest ja siis mõni meesterahva kuju piilub kaldalt. Siis on ka taevas erk ja helesinine ning valged ja roosad pilved ujuvad ringi. Ainult üks pilt mulle ei meeldinud – „Krahvinna“, see oli selline luider vanamoor, ma ei pannud tähelegi, kas see läks väljapanekule. Loomakesi ja kalu oskab ta kenasti teha, kuigi ega nad päris loomad nüüd ikka ei ole. Aga – ühe lamba maalis, kujutage ette, see oli küll nagu täitsa elus. See olevat tema tuttav lammas, jäär õigemini, hirmus kakleja, seepärast ongi ühe silmaga, vaadake hoolega, ja kuldhambad kah veel nagu mõnel lõunamaa mahvioosol. See jäär olla juba vorstiks tehtud, seda ma kuulsin samuti. Oh jah. Ja mina igatahes olen siin ateljees ühte lillepilti ka näinud, ilusal kollasel taustal – foon öeldakse selle kohta, foonil – lilla õis. See olevat Jessenini luule ainetel.
Mitu tundi on möödas, muutun tasapisi kärsituks, tahaks trepi pealt samme kuulda, kas on loiud, linta-lönta ja kostab omaette kirumist või on reibas tulek. Sellest saan kohe aru, kuidas täna läks. Kas meeldis rahvale? Toodi lilli ja kompvekke? Lilli Suur Armastus ei salli, ta on Kunstnikule öelnud, et tema pole mingi teenindaja, kes peab lilli vaasi panema. Aga ega Kunstnik ei pahanda, otsib ise mõne vaasi või vana klaaspurgi. See on tühiasi. Tühine nagu seegi, millised kingad parasjagu jalga said. Kunstniku elu on pilt. Aga sõna?
„Sõna on pildis. See, mida me näeme, peab olema meisterlikult teostatud, sest viletsat teost ei päästa ükskõik kui vaimukas või probleemiderikas tekst. Kui inimene soovib sukelduda sõnade riiki, võtab ta kaasa kirjaniku, filosoofi või teoloogi, aga mitte kunstniku. Pilt ei pea ennast tõestama, ta vaatab vaatajat. Pilt on tundmuste ilmast ja need on sõnatud. Võib-olla seepärast ongi väga head kunsti vähe, et pildimaailma omapära on raskelt mõistetav, ja vahest ka seepärast, et hea kunstnik laseb end mõjutada kunstipoliitikast. Kunstnik otsib teed pildi juurde läbi kitsa värava, sest lai tee viib dekoratsioonidesse.“
(J. Arrak „Sõna pildis“ 18. 08. 1997 /kogumikus „Võsa, aas ja mägi“/
Kuraator Reet Varblase saatetekst näitusele:
Jüri Arrak (1936) on Eesti kunstis ja kunstielus aktiivselt osalenud 1970ndate algusest peale ning tema loominguline erksus ei ole ka praegu raugenud. Ta tuli meie kunsti tollaste noorte kunstnike mässumeelse kunstirühmituse ANK 64 ühe juhtfiguurina. Päris esimeste väljapanekute puhul võttis tollane kunstipublik tema vaimukad, iroonilised, aga teinekord ka valulised sürreaalsed elupeegeldused vastu kerge hämminguga, nagu see uudsete nähtuste puhul ikka juhtub. Kuid
1980ndatest saab rääkida kunstniku isikupärase kujundikeele, oma käekirja ja kunstimaailma väljakujunemisest ning ka tollane kunstipublik võttis tema mõistujutulised, sageli antiik- või kristlikel alusmüütidel põhineva kunsti, olgu see maali, joonistuse, graafika, gobelääni või ka animatsiooni vormis igati omaks. Jüri Arrak on kirjutatud eesti kunstiajalukku, ka selle uutesse versioonidesse, sest tema rikkalikust loomingust leiab alati uue vaatenurga, mis sobitub kunsti tõlgendamisse ja avardab kunstikulgemise mõistmist.
Tänavust aastat võib kunstis tinglikult pidada Jüri Arraku aastaks: tema esimene isikunäitus oli kevadel Tartus tARTupoe näitusesaalis, sellele järgnes suvel Pärnus ülevaatlik graafikanäitus, septembrist Mikkeli muuseumis erakogudesse kuuluva varajase loomingu ja nüüd Vabaduse galeriis uute, peamiselt sellel ja eelmisel aastal valminud maalide väljapanek. Vabaduse galerii näitus on järjekorras tähenduslikult saja esimene.
Jüri Arraku viimaste aastate maalid on suhteliselt väikeses formaadis, neid võib vaadata ka nii- öelda kodupiltidena. Kuid kunstniku töödest ei ole kuhugi kadunud ei mütoloogiast tuntud teemad, kunstnikule omane figuuritöötlus ega ka pildiruumi võttestik, mis tagavad ka tema viimastele maalidele paraja kiiksuga mitmetähenduslikkuse. Kunstniku pilk on mahenenud, ta vaatab võrdse heatahtlikkusega väikestele inimestele – tema käsitluses veidi kummastavatele olenditele, kes sobivad nii inimeste kui ka loomade maailma – ja nende loodule, sest skulptuurid ei ole vähem elavad, kui on nende looja. Arraku pilk on küll mahenenud, kuid ei ole oma kaotanud ei teravust ega ka triksterlikku vaimukust.
Ainult maalinäituseks ei saa Vabaduse galerii väljapanekut ka pidada: Kai Kase tekst (seinal on lühike variant, kaasa saab igaüks võtta pikema versiooni) ei ole selgitus või kontekstuaalne lisand. “Kunstniku ja kingalusika” humoorikas lugu annab viimastele maalidele metakihistuse, kus on tabatud Arrakule omast eneseirooniat ja flanöörlikku kõrvalpilku. Kunstnik ja kingalusikas on läinud koos Tabureti sünnipäeval, kui mängida Kai Kase teksti ja Jüri Arraku maali pealkirjaga. Jüri Arraku pilk saadab neid sealgi.