INIMKONNA TEE
Kujutame ette, et läbi aegade on kogu inimkond asunud ühes hiigelsuures toas, kus ühes seinas on uks ja vastasseinas aken. Abstraktset mõtlemisvõimet omav inimloom kujunes välja ukse juures – ruumi lävel, saades aru, et maailm on suurem kui oma meeleelundite (nägemine, haistmine, kuulmine, kompimine) abil siiani oli tunnetanud. Kuna inimloomal oli tung järjest uusi nähtusi tundma õppida, lähenes ta aknale, kust paistis valgus. Sellel teel sündisid kõik õpetused, religioonid ja süsteemid, kuidas toime tulla ja elada uutes olukordades. Loomulikult pole see tee lihtne, sirgjooneline ja aknani jõudmiseks kulub sadu tuhandeid aastaid. Pärast seda kui leiutati kirjapanekuks märgid, piltkirjad ja tähestikud, saab seda teekonda jälgida ja näha, kui keeruline ja vaevaline see tee oli. Uut ei võeta kergelt vastu, kui inimesele sellest nähtavat kasu ei järgne. Kuid tasapisi, läbi tuhandete aastate inimkond nihkus selle hiigelruumi akna poole. Kas äratas tähelepanu valgus, mis aknast sisse voolas ja selginesid mõtlemise kontuurid või tegi aeg oma töö, igatahes mõnedel inimgruppidel tekkis arusaam, et see, mis aknast paistab, on vajalikum ja tähtsam kui kirglik tunglemine ruumis sees.
Loomulikult – kunstnikuna kirjeldan seda protsessi lihtsustatuna sümbolite keeles. Pärast tõsiseid vaidlusi, kõhklusi ja võitlusi oma bioloogiliste instinktidega otsustati siiski avada aken, et näha selgemalt ja kaugemale. See oli inimkonna arengus suur julgustükk, sest selgus, et kui kallutada ülakeha aknast välja ja vaadata vasakule, näeb hoopis uut ja teistsugust maailma, kui vaadata paremale, avaneb täiesti erinev pilt. Selle uue maailmapildi omaksvõtmine võttis kohutavalt palju aega, kuni uudishimu võitis ja tekkis julgus läbi aknaava välja ronida, sest harjumuspärane, tuttav maailm koos oma kaitsvate õpetustega oli ju toas ning bioloogilisel inimesel on võõra koha ees hirm, sest seal võib varitseda vaenlane, seda tajub eriti inimene, sest ta omab abstraktse mõtlemise võimet. Tänu hirmule, eriti surmahirmule, ongi tekkinud ohverdamisrituaalid, abistavad, kaitsvad õpetused, jumalate süsteemid, religioonid.
Niisiis, aken on avatud, värske õhk valgub tuppa ja inimesed rahunevad, õpivad tundma uut olukorda ja kohanevad sellega. Tekivad uued õpetused ja arusaamad, aga üldiselt on inimene vähe muutunud. Bioloogia on võimeline muutuma teatud piirini ja selleks, et osa saada ürgsest kutsest – ikka edasi! – peab inimene muutuma ka kehaliselt! See on inimese suurim muutus tulevikus ja väike algus on juba toimunud, praegune tehnoloogia on teinud juba esimesed sammud, et anda algtõuge uuele olekule. Bioloogia on halastamatu võitlus olemasolu eest ja mõistust kasutatakse eriti efektse relvana sellel teel. Seepärast peab bioloogia andma teed mõistuse loomingule – tehnoloogiale, inimteadvuse muundumine tehnoloogiast tulenevaks teadvuseks on pääsetee uuele evolutsiooni astmele. Mitte Nietzsche järgi üli-, vaid üleinimeseks, kes omab tehnoloogilist teadvust! Bioloogia on arengus vaheetapp. Nüüdsest peab tehismaailm välja arendama edasised etapid endale mõistuse loomise teel ja siis jätkub evolutsioon juba toast väljas, sest kusagil pole öeldud, et evolutsioon on ainult bioloogia arenemise-muutumise tulemus.
Bioloogiale ei sobi mõistus, seepärast pole vaja rääkida mõistuse ülekandmisest tehnoloogiale, vaid tehnoloogilise mõistuse tekkimisest, masinteadvusest.
Sellel igavikulisel teekonnal on kahtlemata uued toad ja teised takistused, aga elu ongi ju nagu tõkkejooks ja meid on asetatud stardipakule.
Jüri Arrak mai 2019
Kujutame ette, et läbi aegade on kogu inimkond asunud ühes hiigelsuures toas, kus ühes seinas on uks ja vastasseinas aken. Abstraktset mõtlemisvõimet omav inimloom kujunes välja ukse juures – ruumi lävel, saades aru, et maailm on suurem kui oma meeleelundite (nägemine, haistmine, kuulmine, kompimine) abil siiani oli tunnetanud. Kuna inimloomal oli tung järjest uusi nähtusi tundma õppida, lähenes ta aknale, kust paistis valgus. Sellel teel sündisid kõik õpetused, religioonid ja süsteemid, kuidas toime tulla ja elada uutes olukordades. Loomulikult pole see tee lihtne, sirgjooneline ja aknani jõudmiseks kulub sadu tuhandeid aastaid. Pärast seda kui leiutati kirjapanekuks märgid, piltkirjad ja tähestikud, saab seda teekonda jälgida ja näha, kui keeruline ja vaevaline see tee oli. Uut ei võeta kergelt vastu, kui inimesele sellest nähtavat kasu ei järgne. Kuid tasapisi, läbi tuhandete aastate inimkond nihkus selle hiigelruumi akna poole. Kas äratas tähelepanu valgus, mis aknast sisse voolas ja selginesid mõtlemise kontuurid või tegi aeg oma töö, igatahes mõnedel inimgruppidel tekkis arusaam, et see, mis aknast paistab, on vajalikum ja tähtsam kui kirglik tunglemine ruumis sees.
Loomulikult – kunstnikuna kirjeldan seda protsessi lihtsustatuna sümbolite keeles. Pärast tõsiseid vaidlusi, kõhklusi ja võitlusi oma bioloogiliste instinktidega otsustati siiski avada aken, et näha selgemalt ja kaugemale. See oli inimkonna arengus suur julgustükk, sest selgus, et kui kallutada ülakeha aknast välja ja vaadata vasakule, näeb hoopis uut ja teistsugust maailma, kui vaadata paremale, avaneb täiesti erinev pilt. Selle uue maailmapildi omaksvõtmine võttis kohutavalt palju aega, kuni uudishimu võitis ja tekkis julgus läbi aknaava välja ronida, sest harjumuspärane, tuttav maailm koos oma kaitsvate õpetustega oli ju toas ning bioloogilisel inimesel on võõra koha ees hirm, sest seal võib varitseda vaenlane, seda tajub eriti inimene, sest ta omab abstraktse mõtlemise võimet. Tänu hirmule, eriti surmahirmule, ongi tekkinud ohverdamisrituaalid, abistavad, kaitsvad õpetused, jumalate süsteemid, religioonid.
Niisiis, aken on avatud, värske õhk valgub tuppa ja inimesed rahunevad, õpivad tundma uut olukorda ja kohanevad sellega. Tekivad uued õpetused ja arusaamad, aga üldiselt on inimene vähe muutunud. Bioloogia on võimeline muutuma teatud piirini ja selleks, et osa saada ürgsest kutsest – ikka edasi! – peab inimene muutuma ka kehaliselt! See on inimese suurim muutus tulevikus ja väike algus on juba toimunud, praegune tehnoloogia on teinud juba esimesed sammud, et anda algtõuge uuele olekule. Bioloogia on halastamatu võitlus olemasolu eest ja mõistust kasutatakse eriti efektse relvana sellel teel. Seepärast peab bioloogia andma teed mõistuse loomingule – tehnoloogiale, inimteadvuse muundumine tehnoloogiast tulenevaks teadvuseks on pääsetee uuele evolutsiooni astmele. Mitte Nietzsche järgi üli-, vaid üleinimeseks, kes omab tehnoloogilist teadvust! Bioloogia on arengus vaheetapp. Nüüdsest peab tehismaailm välja arendama edasised etapid endale mõistuse loomise teel ja siis jätkub evolutsioon juba toast väljas, sest kusagil pole öeldud, et evolutsioon on ainult bioloogia arenemise-muutumise tulemus.
Bioloogiale ei sobi mõistus, seepärast pole vaja rääkida mõistuse ülekandmisest tehnoloogiale, vaid tehnoloogilise mõistuse tekkimisest, masinteadvusest.
Sellel igavikulisel teekonnal on kahtlemata uued toad ja teised takistused, aga elu ongi ju nagu tõkkejooks ja meid on asetatud stardipakule.
Jüri Arrak mai 2019