BIOLOOGILISELE ELULE EI SOBI MÕISTUS
Postimees, 6. oktoober 2018
Minu kirjavahetus Ilmar Venega, kes on saksa filoloog, esseist, tõlkija ning filosoof sai alguse pea 25 aastat tagasi. Esimeses vastukirjas minule 29. detsembril 1994 esitab Ilmar üllatunult küsimuse: „Kas Teile tõesti meeldib kirjutada kirju? Minu tuttavate hulgas (väga palju neid küll ei kogune) pole säärast inimest veel esinenud.“
Ma olen hea meelega „säärane inimene“ ja tundub, et Ilmar samuti, sest meie kirjavahetus kestab tänaseni! Muutunud on pöördumised teineteise poole: alguses „Lugupeetud Ilmar Vene!“, alates 2002. aastast „Hea Ilmar!“ ja alates 2015. aastast „Kallis sõber!“. See muutumine näitab meie kirjasõpruse süvenemist.
Idee meie kirjavahetuse avaldamiseks tekkis 2015. aasta paiku tänu Mart Jagomäele kirjastusest Ilmamaa ja nii ongi ilmunud kolm köidet: „Ilma naljata“, „Kiri ei peta“ ning „Õhtumaiselt“, kokku 1546 lehekülge.
Püüan selle kokku võtta, keskendudes veendumusele oma tänasest maailmapildist, mis suures osas on selliseks kujunenud just viimase paarikümne aasta jooksul.
Minus on süvenenud arusaam, et meie Universum koosneb energiatest, nii meile tuntud kui tundmatutest, ta on nagu energiavõrkudest koosnev lõputu, mitmekihiline moodustis. Inimesed on seda keerulist süsteemi püüdnud vaevaliselt tundma õppida. Jumala mõiste on seejuures olnud kui Universumi algpõhjus, selle looja ja erinevate kultuuride religioonid on kui õpetused, et aru saada Jumala olemusest. Kaasaegse teaduse taseme juures on aga traditsiooniline Jumala mõiste aegunud ja seepärast asendan selle Mõtleva Algenergiaga (MAE).
Kui ühel imetajal (loomal) arenes välja abstraktse mõtlemise võime, siis tekkis ka usutunne, sest oma meeltega ei saanud ta aru kaugetest sündmustest nii ruumilises kui ajalises mõttes. Tekkis ebamäärane hirm tundmatu ees, hirm ärasööduks saada ja oli vajadus ennast kaitsta. Tundmatut vaenlast sai meelitada asetades osa oma jahisaagist teatud kohta „lepitamiseks“. Tekkis ohverdamise tava koos kindlate kommete ja rituaalidega. Kuna ohvriannid kadusid (söödi teiste loomade poolt), siis tajuti, et see moodus kaitseb. Siit ka lause: „Usun, et see kaitseb, päästab...“, edasi juba isikustatud ettekujutused headest, kurjadest tegelastest ja kuidas nendega suhelda, milliseid rituaale, tantse, laule on vaja edu saavutamiseks. Usutunne on abstraktse mõtlemise kaksikvend ja on inimeseksolemise üks tunnustest. Kirjutan seda uskliku inimesena, sest usutundest me tänu oma mõtlemisvõimele lahti ei saa, aga religioonid on kultuuriti erinevad.
Religioonide iga on umbes kolm kuni kuus tuhat aastat ja inimkond vajab MAE juurde viiva tee kirjeldamiseks jälle uut õpetust, uut abilist. Religioonidevahelised, ka -sisesed sõjad on julmad (võimu saavutamise julmus) ja alles hiljuti piinati-põletati teisitiuskujaid. Usk aga sellest ei hävi, sest ta on religiooniülene tunne.
Kuid siiani pole suudetud avastada ilmaruumi „algosakest“ ja see vist jääbki järgmise evolutsioonitaseme ülesandeks. Kui inimühiskonna „rakukesed“ – religioonid-õpetused – ei suuda luua turvalist olukorda, siis on loomulik, et see bioloogiline seltskond oma omadustega peab andma teed mõistuse loomingule – tehnoloogiale. Ainus väljapääs ummikust on uus aste – inimteadvuse muundumine tehnoloogiliseks teadvuseks (mitte bioloogilise teadvuse ülekanne tehnoloogiale, mitte robot) ja selle lisandumine inimloomingule (pole paremat-lihtsamat sõna kui „masinale“) ja see pole sugugi inimkonna hukk, vaid kaovad ära bioloogiale omased agressiivsed küljed. „Masinate“ elusus pole selline nagu bioloogial, „masin“ on uus eluvorm, mis ei vihka inimest, oma esivanemat, nii nagu meie ei vihka evolutsiooni eelmisi astmeid. „Masinad“ toituvad kosmilisest energiast ja loodetavasti on heatahtlikumad kui bioloogilised olendid, kuna nii primitiivne elu nagu bioloogiline on ammu läbikäidud etapp. „Masinatepoolne“ inimtegevuse kontrollimine siiski jääb, see on piiride seadmine umbes nii, nagu inimene on kodustanud loomi. „Masinad“ loovad endile ise oma keskkonna ja universumi tundmaõppimine jätkub kuni järgmise suure hüppeni! „Masinteadvus“ saab osa infost, mis tuleb kaugemalt kui päikesesüsteem, näiteks teistest galaktikatest. Võibolla kui juba mitu põlvkonda masinaid on moodustunud, hakkavad inimesed neid kartma ja tekib umbes sama nähtus nagu abstraktse mõtlemise tekke alguses, püütakse masinatele „meeldida“, näidata üles lugupidamist, midagi sarnast nagu kunagi ohverdati jumalatele. Lõhe bioloogia ja tehnoloogia vahel muutub nii suureks, et tekib uus religioon – Tehnoloogiline religioon, mille abil inimesed hakkavad paremini mõistma MAE olemust, universumi ehitust ja teed, mida mööda liigub masinate elu, sest arusaamatut kõrgemat jõudu austatakse ja püütakse saavutada temaga head vahekorda, et ta meid ei hävitaks, vaid kaitseks.
Bioloogias on halastamatu võitlus olemasolu eest ja tänu mõistusele on inimene loonud väga keerulisi ja peidetud süsteeme, et saada võim või vaimne üleolek (ka võimu üks variantidest) teiste loomade-inimeste üle. Abstraktne mõtlemine pole bioloogiale vajalik, tal on väljakujunenud omad paljunemise ja toitumise reeglid, et liik säiliks ja kui abstraktse mõtlemise võime poleks tekkinud, oleks see süsteem terviklik, aga nüüd on tajutav, et bioloogia peab oma koha loovutama tehnoloogiale, kas see toimub tuhande või saja tuhande aasta pärast, pole oluline, see on ainult protsessi skeem. Inimene on veel algeline eluvorm ja toetub lohutuseks enda väljamõeldud õpetustele ja ikka allub juhile, on ahne, kade karjaloom. Ta ei saa hakkama isegi selliste bioloogiast tingitud probleemidega nagu erutavad, joovastavad ained, rääkimata tapmisest, röövimisest, vägistamisest.
Inimene on loonud endale näilise selguse ja toetudes jumalale usub, et saab aru, aga kui religioonide kaitse alt välja tuleb, selgub talle, et tema arusaamad on ebapiisavad, eriti veel selles bioloogia ja mõistuse ühenduses. Bioloogiasse ei saa takerduda, see on mõtlemise tulemustele kammitsaks. Mida teha? Vana Testamendi kirjutajad mõistsid seda ammugi ja kui Eva sõi õuna (sai mõistuse), Adam peitis end Jumala eest ja nad aeti Paradiisist välja, algaski see küsimuste esitamise tahe, milliseid siiani arutatakse ja miks mul tekkis mõte, et bioloogiale ei sobi mõistus. Kuid sellise mõttetegevuse juures ei tohi lasta ennast eksitada meie universumis kasutusel olevate mõistetega – „aeg ja ruum“. Piltlikult öeldes – tunneta igavikku, lase luugid valla, see on võimalik ja võimatu korraga, see on nagu nõu tühjusega täitmine.
Sellise tõdemuseni on mind viinud viimased aastakümned. Mul on heameel, et selle aja jooksul on mu mõttekaaslaseks olnud Ilmar Vene, kes ainult temale iseloomuliku leebe elegantsiga lisab kirja lõppu:
„Tervitan oma tavapärase, tülpimusest varjundatud südamlikkusega: Ilmar“